Jalutu kajakas

Olen jalutu kajakas linnas,
peagi tiibadest lõppemas vaev.
Meeleheide vaid pekslemas rinnas,
surmamõistetu elamisraev.
Veeni tagasi enam ei lenda,
viimne jõud lahkub lihastest peagi.
Vastu katuseid parem purustan enda,
see on saatus ja ehk võibolla heagi.
Nendes majades kuskil end peidad,
tean, su armastus jälle kingiks mul jalad,
kuid su akent ei suuda ma leida.
Nii ma lendan ja linnale halan.