Et kes olen?

Vahel olen kui valge kajakas,
kes lendab tormise mere kohal kaugel silmapiiril
ja otsib kohta kuhu pidama jääda,
et puhata ja tunda end jälle värskena.
Kajakas, kes leiab vahest mõne üksiku kala-
elada on ju vaja...


Vahel olen kui päike -
särav ja soe,
hingelt suur ja samas olemuselt nii väike
täis meeletut hellust ja valgust.
Tahaks, et kõigil siin ilmas oleks hea
ja ei vaata kunagi kurbust enda sees...


Vahel olen kui kuu -
veidi külm ja kauge
kuu, mille ümber särab küll palju tähti
kuid mina tahaks kumada vaid sellele ühele...


Vahel olen kui tuuleiil,
mis õrnalt kohiseb Su kõrvus
sasib Su juukseid,
vallatleb puulatvades ja laulab unelaulu väikestele lindudele
Tuul, mis uitab üksi aasal,
tuul, mis tahaks Sinugi kaasa haarata ja hoida...


Vahel olen kui pehme rannaliiv su jalgade all,
veidike kuum ja veidike torkiv
aga meeldivalt mõnus et teda igatseda kui ta su talla alt kaob,
rannaliiv, mis joonistab vagusid,
ehitab torne
ja pudeneb su käest kui peod avad...