Elumuster

Su elumuster igavikust seatud.
Üks vägev käsi killud kokku seadis,
samm-sammult sinu elurada teadis,
sest mosaiigipildis killud veatud.

Teel igaviku suunas hetkeks peatud:
kes sügistormis väikest laeva kandis,
kes surmavarjus julgust sulle andis?
Su mälupildid mõtteilmas eatud.

Just killukestest koosneb elurada -
neid sinu tarvis kuhjus mitusada,
muist õnnesäras, teised tuhmund tuhas.

Vaid laenuks on kõik armastusevili,
ka päikesepaistes jäised tuuleiilid,
sest õnn ja valu eluniidul kahas.

(Helve Poska, 1990)