http://www.youtube.com/watch?v=f9E6TFb6QRk&feature=quicklist

Igatsus

Mu südames on närbumas lilled,

pole kedagi, kes kastaks neid.

Mu südames peituvad tähed,

pole kedagi, kes otsiks neid.

Mind hoiab veel su armastus tugevana,

aga seni kuni igatsusest saab nukrus.



Mu südames kuivab meri,

pole kedagi, kes hoolitseks tema eest.

Mu südames varjub päike,

pole kedagi, kes lükkaks pilved eest.

Mu huuled igatsevad suudlust,

et püsida kaunid.

Mu hing vajab üht kallistust,

et särada edasi.



Mu südames ei kostu linnulaulu,

pole kellegile laulda.

Mu südames pole hommikut ega õhtut,

sest lootus ärgata sest ootusest on igatsusest väiksem.



Igatsus paneb südame tuksuma,

aga seni kostab see vaikselt.

Sind pole siin, et lohutada mind.

Ja sa ka ei kuuleks mu karjeid,

kuni kardaksin olla pimedas.

Mu südamesse tuleb valgus siis,

kui kuulen su häält,

aga seegi vaid mõneks hetkeks.



Mu süda igatseb sind.

Ja tahab olla vaikne,

kuid ta ei suuda,

sest vaikus on igatsusest väiksem.



Mu südames sajab vihma,

sest kellele ilusad päevad?

Mu südames kuuleb vaid nuttu,

sest kelle jaoks ta naerab?

Kui ma sind näen,

mu süda on õnnest hullunud.

Taas särab päike

ja kostub linnulaul.

Et kes olen?

Vahel olen kui valge kajakas,
kes lendab tormise mere kohal kaugel silmapiiril
ja otsib kohta kuhu pidama jääda,
et puhata ja tunda end jälle värskena.
Kajakas, kes leiab vahest mõne üksiku kala-
elada on ju vaja...


Vahel olen kui päike -
särav ja soe,
hingelt suur ja samas olemuselt nii väike
täis meeletut hellust ja valgust.
Tahaks, et kõigil siin ilmas oleks hea
ja ei vaata kunagi kurbust enda sees...


Vahel olen kui kuu -
veidi külm ja kauge
kuu, mille ümber särab küll palju tähti
kuid mina tahaks kumada vaid sellele ühele...


Vahel olen kui tuuleiil,
mis õrnalt kohiseb Su kõrvus
sasib Su juukseid,
vallatleb puulatvades ja laulab unelaulu väikestele lindudele
Tuul, mis uitab üksi aasal,
tuul, mis tahaks Sinugi kaasa haarata ja hoida...


Vahel olen kui pehme rannaliiv su jalgade all,
veidike kuum ja veidike torkiv
aga meeldivalt mõnus et teda igatseda kui ta su talla alt kaob,
rannaliiv, mis joonistab vagusid,
ehitab torne
ja pudeneb su käest kui peod avad...

Hingedepäev

On vaikne püha - igaviku vaatel,
kus mõte peatub elu-surma aatel
ja mälestuses helgib armupale.

Üks ainus elu, sinu aeg, sul antud -
pea helkjasvalged juuksed hõbehallid.
Kõik eluannid südames sul kallid.
Aeg linnutiivul möödub, tuulest kantud.

Kord ajaratas veereb viimse ringi -
ei küsita, kas tahad või ei taha,
su elukangas lõigatakse maha,
kui surmaingel põimab inimhingi.

Nüüd vilkumas on tulukeste silmad,
on hallid, niiskes hilissügises ilmad.
Taas kalmuküünlad süütad, süda hale.

Südame laul

Mu südames on peidus kallis aare,
mis kutsub laulma lausa lapsemeeles.
Laul kõlab hinge üleandavas keeles,
viib rõõmuhõiskeid üle taevakaare.

Sest leidnud olen õnne kuldse saare,
kus laulda võin ka elu raskel tunnil.
Laul kõlab ikka rõõmu enda sunnil,
see salarõõm on jõudu andev aare.

Kui jäine tuul veel minu südant sõelub,
siis Tallelaulu heli üle kaalub -
me maine elu kulgeb mitme vaevas.

Nii hõisates ma lähen läbi elu,
mu meeli köidab igaviku ilu -
kus jäädav kodu ootamas on taevas.

(Helve Poska, 1990)

Elumuster

Su elumuster igavikust seatud.
Üks vägev käsi killud kokku seadis,
samm-sammult sinu elurada teadis,
sest mosaiigipildis killud veatud.

Teel igaviku suunas hetkeks peatud:
kes sügistormis väikest laeva kandis,
kes surmavarjus julgust sulle andis?
Su mälupildid mõtteilmas eatud.

Just killukestest koosneb elurada -
neid sinu tarvis kuhjus mitusada,
muist õnnesäras, teised tuhmund tuhas.

Vaid laenuks on kõik armastusevili,
ka päikesepaistes jäised tuuleiilid,
sest õnn ja valu eluniidul kahas.

(Helve Poska, 1990)

Mõtted, piinad, valu

Mu mõtetes on luule,
mis kunagi ei kao...
Mu südames on valu.
mis kunagi ei vaibu...
Mu hinges on kurbus,
mis aina suuremaks kasvab....
Mu silmis on pisar,
mis kunagi ei kuiva....
Mu peas on hääled,
mis meenutavad sind.....
Mu kehas on värinad,
mis ei lõppe eal...
Ma tunnen, et igatsen sind,
kuid eal ei näe sa enam mind....
Ma suudan sust mõelda,
sest mu südames oled sa ikka...
Ma nutan,
sest sinuta olen ma...
Ma naeran,
kui ajad naerma mind...
Ma mõtlesin selle luule,
sest armastan ikka sind.

Kirjutamata kirjad

Ma tahaksin Sulle öelda,
mida Sa oled toonud mu ellu.

Ma tahaksin Sulle vaadata,
Su silmisse
ning naerda me peale.

Ma tahaksin Sulle kirjutada,
mida hoida ja väärtustada
me sees.

Ma tahaksin Sinuga jääda,
mälestuisse õnnelikuna
oma südames.

Ma tahaksin Sinult paluda
andeks andmist ja saamist
Su sees.

Ma tahaksin Sinuga olla,
et teed lahku ei läheks
meist enestest.

Ma tahaksin Sulle südamesse
anda mõista, kui tähtis oled
minu sees!

Sõber

Kui Sa ükspäev tahaksid nutta,
helista mulle!
Ma ei luba, et...ma panen Su naerma.
Aga ma võin nutta koos Sinuga.
Kui Sa ühel päeval tahad ära joosta -
ära pelga mulle helistada!
Ma ei luba, et palun Sul peatuda,
aga ma võin joosta koos Sinuga!
Kui Sa ühel päeval ei taha kedagi kuulata;
helista mulle...
ja ma luban, et ma olen hästi vaikne!
Aga...
kui Sa ühel päeval helistad ja ma ei vasta,
tule mind kiirelt vaatama,
võibolla ma vajan SIND!

Sõprus

Sõprus on kui pärl,
mis on nii ehtne.
Sellest tulenebki värv -
roosa, nii soe ja pehme.

Siirast sõprust ootaks ka mina,
mis võib viia sinna maailma,
kuhu lähme mina ja sina,
sinnamaani seegi kajab.

Sõprusest ei saa lahti enne,
kui taeva võib viia su hing.

Öö

Jooksen tormises öös,
mis viib mind ära.
Vaid valgust palun,
et leiaks sind täna.
Raske on leida kõike,
mida tahan.
Leidub vaid koht,
kus nutta on paha.
Hõiska mulle,
et kuuleksin sind,
see on ainuke viis aidata mind.
Ootan ja ootan
ehk kuulen su häält,
siis sinu juurde ma igaveseks jään.

Taevaserv

Taevaserval on tilluke maja,
lävel aotähest sätendav raas,
üle õue me tallame raja,
kastepiisad kahelpool maas.

Tähekuma sa andsid mu kätte,
nüüd su silmi ma enam ei näe,
läbi uhkava valguslätte,
kas ma leian üles su käe?

Jalutu kajakas

Olen jalutu kajakas linnas,
peagi tiibadest lõppemas vaev.
Meeleheide vaid pekslemas rinnas,
surmamõistetu elamisraev.
Veeni tagasi enam ei lenda,
viimne jõud lahkub lihastest peagi.
Vastu katuseid parem purustan enda,
see on saatus ja ehk võibolla heagi.
Nendes majades kuskil end peidad,
tean, su armastus jälle kingiks mul jalad,
kuid su akent ei suuda ma leida.
Nii ma lendan ja linnale halan.

Murtud süda

Jõhkralt murdsid hapra lille
ja endale vaasi ta tõid.
Ehk oskad Sa öelda....milleks?
Nüüd närbub Su laual ta vaid.

Kas usud, et lillelgi on hing
et temagi tunneb valu?
Naljaviluks ta murdsid....ning
on tema jaoks katkenud elu.

Lill nutab Su laual vaasis
on pisar ta närbuval lehel,
ta süda ei ole ju klaasist
nagu Sul, teda murdnud mehel.

Murtud süda ja murtudsüda,
võrdle nii naist ja lille.
On mõlemas midagi püha
seda vaid öelda võin Sulle.

Sõbrapäev ilma armastuseta

Kuskil siin kaardi keskel on üks märg plekk,
üks väike pisar kukkus sinna.
See on vaid praegu, vaid see hetk,
sinna tagasi ei saa minna.
Sellele kaardile jääb üks pisara jälg - üksainus,
meenutama seda mis oli,
see näitab ,et siin oli armastus,
õnn, kurbus, rõõm ja viha...
Üksainus pisar teeb nii palju valu,
ja võib lõpetada kõik hetkega.
Sest mõistus kurbust ei talu
see tegi lõpu minevikule...
See pisar siin näitab armastust
ja seda meeletult rasket otsust.
See näitab selle kaardi erilisust
see näitab, et ma hoolin Sinust!

Lootus

Ma tean,
ma tahan,
ma nõuan,
et Sa ei unustaks mind.
Ei lakkaks armastamast.

Tahaksin olla Sinuga koos,
muredes lohutada,
rõõmudes - koos naerda.
Suudleksin Sind meeletult ,
nii et Sa oleks keeletu.
Ei suudaks ma Sinust lahti öelda.
Tahan ainult Sind ja ei kedagi teist.
Ma ei suudaks isegi pettuda Sinus,
sest et Sa oled mu ELU.

Uskuda

Ma tunnen ,et oled lähedal

kuid samas, Sind ju pole

Tahaksin uskuda

et meie pilgud kohtuvad taas

Loota ja uskuda Sinu silmi

neid silmi - siniseid kui meri

Mida kõige ilusamaks oma hinges pidasin

Tunda Su armastust korra veel

armuda veel....korra

Igavesti

Kirkad värvid
pimedusest
lahvatavad üles.
Jälle avab koidik
oma helde värava.

Uued päevad
uue aasta
sädelevast sülest
kalliskividena
vastu säravad.

Iga hetk
on hindamatu.
Iga hetk
on harras...

Hoia ainult kinni mind!
Hoian Sind, mu armas!

Siiras armastus

Ma olen armastanud palju,
juba pisikese lapsena,
ma armastasin oma karu.
Ma ilma temata ei uinunud.
ma armastasin ema pai,
ja isa süles hüpata.
Siis ühtäkki armusin ma
pühapäeva hommikusse,
mil vanaema koogilõhn,
mu sängist äratas.
Ma avastasin lille ilu
ja jälle armusin,
ka kuked-kanad kuudikus,
mu armastuse said.
Sai armastuse sügistuul,
ja mahalangend leht,
Ma armastasin päiksekiirt,
mis läbi kardina mu juurde tungles,
ja armastasin vikerkaart,
mis vihmasajus mängles.
Nüüd suurema plikana armastan,
isa suitsust lõhnavat habet,
ja ema punapõskede ilu,
ma armastan looduse naeru,
ja veevulina nuttu.
Ma armastan mesitarude mett
ja sinilillde värvust,
porilombis väänlevat ussi.
Ja karjamaal määgivat lammast.
Ma armastan lihtsust ja soojust,
ma armastan ausust ja tõde.
Ma armastan elu ja olu.
...
Ma kasvades avastan armastust,
ja armastus kasvades mind,
me armastame teineteist,
mina armastust ja tema mind.

Väike ingel

Lumehelbeid nõnda palju taevasse ei mahu, langevad, näe, vaikselt maha keset jõulurahu. Kedagi ei tülita ja lärmi nad ei löögi, langevad nii terve päeva, olla võib, et öögi. Maastik ärkab hommikul, ära end ei tunne, hinges üha paisumas magus jõulutunne.

Lumehelbed

Lumehelbeid nõnda palju taevasse ei mahu, langevad, näe, vaikselt maha keset jõulurahu. Kedagi ei tülita ja lärmi nad ei löögi, langevad nii terve päeva, olla võib, et öögi. Maastik ärkab hommikul, ära end ei tunne, hinges üha paisumas magus jõulutunne

Jõulude ime

Kell tasa tornist kesköötundi teatab,
mustmiljon tähte särama siis lööb.
Sa seisata - aeg korraks peata
ja tunne südames, et käes on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel küünlad
ning usu homsesse - kõik päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni püüda,
mis sulle õnne tõi või kaunis näis.
Ja salasoovid sosista sa tuulde
ning otsi üles oma hoburaud,
üks suudlus kingi salaja sa suule
ja sule jõuluuneks oma silmalaud