Kallis

Jälgin taevas sõudvaid pilvi,
püüdes leida sealt Su silmi.
Miski meeltes seiskab aja,
meenutamaks hääle kaja.

Silmapiir ehk annab järgi,
kui ma otsin Sinu jälgi,
laseb vihmal valu pesta,
olnust omavahel vesta.

Ilmselt sa ju juba teadki,
kui mu üle vahti peadki,
aga mulle oleks vaja,
sest ei näe sind, nagu vaja.

Meenutades silmad sulen,
nii sul vahel külla tulen.
Tead – seal on vaid üksik kivi,
mille peal on SINU nimi.