
Üle-eelmisel pühapäeval laulsime noortekooriga Jürgenile ja Liisile pühendatud laulu: Julge särada. See on imeilusa viisi ja mõttega laul. Just see viimane esinemine läks minu arvates meil eriti hästi. Võibolla mitte muusikalises mõttes, kuivõrd tunde ning osaduse mõttes. "Julge särada" oli teenistuse lõpulugu ning tundsin, kuidas Jumal võttis ära kogu pabina soolo pärast (mis EI tulnud JÄLLE ideaalselt välja) ning kuidas Tema andis ühe rahu ja julguse südamesse. See on julgus SÄRADA!
Nii hea oli Jumalat ülistada ning eriti veel, tehes seda lauluga, mis on nii kallis mulle. "Julge särada" lugu tuleb ilmselt taasesitamisele Kalju aastapäeval, sest seekord Ulvi ja Andrus ei kuulnud seda. See on neile väga tähtis.
Ma olen tõeliselt tänulik Jumalale, et üle väga väga väga pika aja hakkan taas tundma elust rõõmu. Mõni päev rohkem, mõni päev vähem, kuid algus seegi. Alates 25. jaanuarist on kogu elu varjutanud leina ning pimeduse loor. Tõeliselt masendav on kogu see aeg olnud, kuid hea on teada, et Jumal lihtsalt tuleb ja aitab mind välja. Tahan teda õppida täielikult usaldama, sest muidu on võimatu elada. Püüan nüüd edaspidi enda iseloomu muuta, ikka paremaks. Ega see päevapealt ei tule, kuid püüan tõesti. Andke siis mulle andeks minu liigne otsekohesus või negatiivne nali :)
Enne Liisi ja Jürgeni surma oli minu jaoks ideaalne elu: olin just Kaljusse tulnud, olin kohanud nii palju armsaid kristlasest noori, algas ülikoolielu, Jumal andis võimalusi koguduses kaasa teenimiseks, olin saanud endale parima sõbra-Jürgeni. Siiani olen taga igatsenud neid aegu, mis olid enne õnnetust. Ka Kalju noored said siis palju paremini läbi, teenisid innukamalt Jumalat. Loodan, tõesti loodan, et kunagi saan taas öelda, et meie elurütm on taastunud ning käes on endised ilusad ja head ajad!
Rohkelt Jumala õnnistusi igaühe ellu, kes loeb minu blogi (teoreetiliselt on neid inimesi väga vähe, sest ei soovi oma blogi kogu ilmale lugemiseks levitada).
Ärge siis unustage, et: "We are the ones, who make a brighter day, so let´s start giving!"