Tuesday, March 30, 2010
JULGE SÄRADA!!!Üle-eelmisel pühapäeval laulsime noortekooriga Jürgenile ja Liisile pühendatud laulu: Julge särada. See on imeilusa viisi ja mõttega laul. Just see viimane esinemine läks minu arvates meil eriti hästi. Võibolla mitte muusikalises mõttes, kuivõrd tunde ning osaduse mõttes. "Julge särada" oli teenistuse lõpulugu ning tundsin, kuidas Jumal võttis ära kogu pabina soolo pärast (mis EI tulnud JÄLLE ideaalselt välja) ning kuidas Tema andis ühe rahu ja julguse südamesse. See on julgus SÄRADA!
Nii hea oli Jumalat ülistada ning eriti veel, tehes seda lauluga, mis on nii kallis mulle. "Julge särada" lugu tuleb ilmselt taasesitamisele Kalju aastapäeval, sest seekord Ulvi ja Andrus ei kuulnud seda. See on neile väga tähtis.
Ma olen tõeliselt tänulik Jumalale, et üle väga väga väga pika aja hakkan taas tundma elust rõõmu. Mõni päev rohkem, mõni päev vähem, kuid algus seegi. Alates 25. jaanuarist on kogu elu varjutanud leina ning pimeduse loor. Tõeliselt masendav on kogu see aeg olnud, kuid hea on teada, et Jumal lihtsalt tuleb ja aitab mind välja. Tahan teda õppida täielikult usaldama, sest muidu on võimatu elada. Püüan nüüd edaspidi enda iseloomu muuta, ikka paremaks. Ega see päevapealt ei tule, kuid püüan tõesti. Andke siis mulle andeks minu liigne otsekohesus või negatiivne nali :)
Enne Liisi ja Jürgeni surma oli minu jaoks ideaalne elu: olin just Kaljusse tulnud, olin kohanud nii palju armsaid kristlasest noori, algas ülikoolielu, Jumal andis võimalusi koguduses kaasa teenimiseks, olin saanud endale parima sõbra-Jürgeni. Siiani olen taga igatsenud neid aegu, mis olid enne õnnetust. Ka Kalju noored said siis palju paremini läbi, teenisid innukamalt Jumalat. Loodan, tõesti loodan, et kunagi saan taas öelda, et meie elurütm on taastunud ning käes on endised ilusad ja head ajad!
Rohkelt Jumala õnnistusi igaühe ellu, kes loeb minu blogi (teoreetiliselt on neid inimesi väga vähe, sest ei soovi oma blogi kogu ilmale lugemiseks levitada).
Ärge siis unustage, et: "We are the ones, who make a brighter day, so let´s start giving!"
Sunday, March 14, 2010
Tuulevaiksel ööl
Tuulevaiksel ööl
tean, mis moodi lööb,
udukell Su laevaninas.
Paigal püsib aeg.
Tuulevaiksel ööl,
süda kiirelt lööb.
Oodanud Sind olen kaua
veidi jäänud veel.
Sulle tahan hüüda juba,
veel ja veel ja veel.
Tuule suund on Nord,
nüüd on minu kord
teha tormi Sinu südames.
Tuulevaikne öö,
udukell vaid lööb
Käed, mis tahtsid rooliratast
tahavad nüüd Sind.
Kumer silmapiir,
lahku meid kord viis.
Sina otsid valget purje,
mina otsin maad!
Kallis
Jälgin taevas sõudvaid pilvi,
püüdes leida sealt Su silmi.
Miski meeltes seiskab aja,
meenutamaks hääle kaja.
Silmapiir ehk annab järgi,
kui ma otsin Sinu jälgi,
laseb vihmal valu pesta,
olnust omavahel vesta.
Ilmselt sa ju juba teadki,
kui mu üle vahti peadki,
aga mulle oleks vaja,
sest ei näe sind, nagu vaja.
Meenutades silmad sulen,
nii sul vahel külla tulen.
Tead – seal on vaid üksik kivi,
mille peal on SINU nimi.
Wednesday, March 10, 2010
ARMASTUS
Tüdruk ja poiss sõidavad bikega 260 km/h
Tüdruk: Pidurda, ma kardan!
Poiss: Ei, see on lõbus!
Tüdruk: Ei ole. Palun, me sõidame liiga kiiresti.
Poiss: Ok. Ütle et armastad mind ja ma võtan hoogu maha.
Tüdruk: Hea küll, ma armastan sind. Nüüd pidurda!
Poiss: Nüüd palun kallista mind.
*Tüdruk kallistab poissi*
Poiss: Kas saad mu kiivri ära võta ja endale pähe panna? See ajab mu hulluks.
Järgmine päev lehes: Mootorratas sõitis hoonesse pidurivea tõttu.
Noormees suri, kaaslane jäi ellu.
Tegelikult mõistis poiss poolel teel, et pidurid ei tööta.
Aga ta ei tahtnud, et tüdruk teaks. Selle asemel lasi ta tüdrukul öelda, et armastab teda ja tundis ta kallistust viimast korda. Poiss andis oma kiivri tüdrukule, mis sest,
et see tähendas tema surma.Ta lasi teha tüdrukul seda kõike ainult selleks et tunda viimast korda seda mida ta enam kunagi tunda ei saaa!!!!
SUREMATU ARMASTUS
Neljapäeval, umbes kella üheksa paiku õhtul.Noor poiss ja tüdruk jalutavad käest kinni.
Nad on juba pikka aega täielikus vaikuses kõndinud, aga neile meeldib nii. Nad lihtsalt naudivad
teineteise lähedust, ilma sõnadeta. Poisi küsimuse peale, et kas kaaslasel on külm, noogutab
tüdruk tagasihoidlikult. Sõnagi lausumata annab poiss tüdrukule oma jope. Vastutasuks saab ta
ainult tüdruku sooja naeratuse, ei midagi muud. Nad ei taha sõnadega rikkuda seda, mis neil on.
Mõni juhuslik mööduja võib naeratades öelda, et armas paar, aga nad on midagi enamat, kui
lihtsalt armas paar. Lund hakkas sadama. Suuri ja valgeid lumehelbeid langes maha, alguses hõredalt, hiljem juba tihedalt. Tüdruk puges rohkem poisi jope sisse. Ta nuusutas. See oli seesama lõhn, mis poisiga alati kaasas käib. Nad vaatasid teineteisele pikalt otsa ja jätkasid oma teekonda kaubanduskeskusesse. Kuigi oleks võimatu nende mõtteid lugeda, võinuks arvata, et nad on omas maailmas.
Nad sisenesid poodi. Tüdrukul oli vaja sealt ainult pastakat. Ja järsku algas see kõik. Kusagil
viis-kuus relvastatud ja maskeeritud meest tungisid sisse. Kõik see juhtus nii järsku. Keegi ei
saanud aru, mis toimus. Relva ähvardusel käskisid nad müüjatel kogu raha kottidesse panna. Nii
palju pisaraid, nuttu ja kära. Oli tunda hirmu, mis sel hetkel valitses. Poemüüjad panid higiste
ja värisevate kätega kogu raha paberkottidesse. Järgmisel hetkel oli kuulda politseisireene. Röövlid läksid närvi ja hakkasid läbisegi midagi karjuma. Tüdrukul hakkasid iseenesest pisarad mööda põski alla voolata, ta värises. Edasine juhtus liiga ruttu, et keegi oleks midagi aru saanud. Mitukümmend relvastatud politseinikku tungisid sisse. Röövlid ehmatasid, kõik inimesed paanitsesid. Kostsid lasud ja vajud kiljatused. Järgmisel hetkel langes poiss tuimalt maha. Üks röövlitest oli paanikahoos tüdrukut tulistanud, aga poiss hüppas kuuli ette. Tüdruk hakkas nutmaja vajus poisi ja verise keha peale. Ta raputas, hüüdis poissi nimepidi... Ei mingit elumärki. Tüdruk ei pannud enam ümbritsevat tähele. Ta soovis, et see oleks lihtsalt üks halb unenägu. Ja siis ta minestas...
Ärgates oli tüdruk haiglas, kõik sõbrad , tuttavad, sugulased ümber. Ta tahtis püsti tõusta ja
poisi juurde minna, kuid oli tõusmiseks liiga nõrk. Poiss oli kogu tema elu ja enam teda lihtsalt
pole. Poiss polnud kunagi öelnud talle, kui palju ta tüdrukut armastab, mitte kunagi. Sellest
hoolimata tüdruk teadis seda. Nad olid lahutamatud, kõik need koosveedetud päevad. Kõik oli nagu muinasjutus. Tüdruk ei oodanud sellist lõppu, ta ei oodanud üldse mingisugust lõppu. Kõik oli olnud liiga hea ja nüüd siis selline lõpp...
Paari päeva pärast sai tüdruk haiglast välja. Ta oli teada saanud, et tulevahetuses hukkus veel
kaks inimest. Kogu oma heasüdamlikkuses ei hoolinud ta sellest üldse. Ta oli vihane, et suri just
see, kes talle kõige kallim oli, mitte keegi teine. Poisi matustele ta ei läinud. Kogu selle valu
ja pisarate keskel oleks ta lihtsalt kokku vajunud. Talle polnud teiste kaastunnet ja haletsust
vaja, see ei aitaks nagunii. Ta ei tahtnud üldse midagi muud, kui ainult oma endist elu tagasi.
Sellest oli nädal möödas. Tüdruk külastas esmakordselt poisi hauda. Ta ei viinud lilli... Mitte
ühtegi lilleõit. Ta ei viinud mõtetuid lauseid. Ta viis oma tunded ja oma armastuse. Ta pani
hauale oma kaelaketi, mis tal enamvähem sünnist saadik kaelas oli. Väike kullast süda, mida ta on
endaga kaasas kandnud kõik need 16 aastat. Ta asetas selle hauale, kui märgiks oma armastusest.
Alles hämaras hakkas ta ära minema.
Ta ei öelnud sõnagi, sest nad ju mõistsid teineteist, nagu vanasti. Lahkudes ütles ta vaid
nägemiseni. Tüdruk teadis, et ei suuda ilma poisita elada, sel pole lihtsalt mõtet. Kohati tüdruk
vihkas teda. Miks poiss hüppas kuuli ette, mis polnud isegi temale määratud ? Miks ?
Terve öö sadas lund. Tüdruku käes oli veel poisi jope. Ta nuusutas seda. Sesama lõhn, nagu
midagi poleks teisiti. Aga on, palju on teisiti. Ta pani poisi jope selga ja hakkas minema. Ta ei
teadnud kuhu, ainuke soov oli kõigest sellest eemale saada.
Tuul. Väga kõva tuul oli selle kaheksa-kordse maja katusel. Ta kavatses hüpata. Ta ei suutnud
eemal olla oma elu mõttest, oma teisest poolest. Nad olid nagu üksteise jaoks loodud, kõik oli
nii imeline ja ta tahab seda tagasi. Keegi ei oleks temast aru saanud. Kõigil oli kahju, aga
tegelikult ei teadnud need teised midagi. Tüdruk mõtles neile, kes temast maha oleksid jäänud.
Ta ema, kes oli tüdrukule parima sõbranna eest. Hoolitsev isa ja maailma parim vanem vend.
Vanaema, kes küpsetas talle alati maitsvaid pannkooke küpsetas. Ja koer, kellega lapsepõlves nii
palju päevi sai koos veedetud.
Kõik need lõhnad, kogemused rõõmud ja mured, pisarad ja naeratused, millest ta ilma jääks. Ta
jääks väga paljust ilma, kuid see ei oleks võrreldav sellega, mida ta südames tundis. Ta ei
suudaks kunagi enam täisväärilist elu elada, mitte kunagi. Ta edasine elu oleks olnud ainult üks
kannatuste ja pisarate rada, ilma rõõmu ja naeruta. Sellisel elul ei oleks mõtet. Ta hakkas
hüppama. Ta ei hoolinud sellest, mida teised siis tunneksid, sest temal oleks parem kasutada
varuväljapääsuna enesetappu.See oleks olnud kõige kergem tee. Ta vaatas viimast korda tagasi,
justkui hüvastijätkuks viipas käega. Selline oligi siis lõpp. Kõik paremad ja halvemad asjad
jooksid tüdruku silme eest läbi. Nüüd, kohe, on see läbi, nüüd ja kohe... Ta sulges silmad ja...
Viimasel hetkel tuli tal silme ette poisi naeratav kuju. Naeratus, millega poiss alati tüdruku
otsa vaatas, kui ta teadis, et tal on õigus. See oli nii tõeline ja päris, nii reaalne. Tüdruk
sirutas käe, kuid poiss haihtus õhku. See oli kõigest viirastus, kuid ta teadis, mida see
tähendab. Poiss ei ohverdanud oma elu sellepärast, et tüdruk saaks kohe peale seda katuselt alla
hüpata. Ta tahtis, et tüdruk elaks edasi, tema eest ka.
Tüdruk pööras ringi ja läks tagasi. Ta kõndis sama teed pidi, mida mööda nad koos kümneid ja
kümneid kordi läbi jalutanud olid. Järsku ilmus tüdruku näole naeratus, Ta teadis, et kunagi
tuleb aeg, millal nad on jälle koos. Millal nad saavad vaikides käest kinni jalutada. Tuleb
lihstalt natuke oodata. Nende armastus on igavene, see ei kustu kunagi. Ja aastakümnete pärast,
kui nad kohtuvad, pole see ikka veel kustunud. Siis nad saavad jälle kokku, seekord igaveseks.
Tüdruk teadis, et ta peab tugev olema ja palju vaeva nägema, kuid tal oli, mille nimel
pingutada. Ehk poiss vaatab teda praegu sealt ülevalt ja naeratab. Tüdruk vaatas tähti täis
taevasse. Mööda ta põske voolas pisar, üksainus pisar, mille ta ruttu ära pühkis. Poiss elas
edasi ta südames, hinges ja mõtetes. Ja sel hetkel langes üks hästi hele täht. Tüdruk pigistas
oma silmad tugevasti kinni ja soovis...
surematu armastus
Nad on juba pikka aega täielikus vaikuses kõndinud, aga neile meeldib nii. Nad lihtsalt naudivad
teineteise lähedust, ilma sõnadeta. Poisi küsimuse peale, et kas kaaslasel on külm, noogutab
tüdruk tagasihoidlikult. Sõnagi lausumata annab poiss tüdrukule oma jope. Vastutasuks saab ta
ainult tüdruku sooja naeratuse, ei midagi muud. Nad ei taha sõnadega rikkuda seda, mis neil on.
Mõni juhuslik mööduja võib naeratades öelda, et armas paar, aga nad on midagi enamat, kui
lihtsalt armas paar. Lund hakkas sadama. Suuri ja valgeid lumehelbeid langes maha, alguses hõredalt, hiljem juba tihedalt. Tüdruk puges rohkem poisi jope sisse. Ta nuusutas. See oli seesama lõhn, mis poisiga alati kaasas käib. Nad vaatasid teineteisele pikalt otsa ja jätkasid oma teekonda kaubanduskeskusesse. Kuigi oleks võimatu nende mõtteid lugeda, võinuks arvata, et nad on omas maailmas.
Nad sisenesid poodi. Tüdrukul oli vaja sealt ainult pastakat. Ja järsku algas see kõik. Kusagil
viis-kuus relvastatud ja maskeeritud meest tungisid sisse. Kõik see juhtus nii järsku. Keegi ei
saanud aru, mis toimus. Relva ähvardusel käskisid nad müüjatel kogu raha kottidesse panna. Nii
palju pisaraid, nuttu ja kära. Oli tunda hirmu, mis sel hetkel valitses. Poemüüjad panid higiste
ja värisevate kätega kogu raha paberkottidesse. Järgmisel hetkel oli kuulda politseisireene. Röövlid läksid närvi ja hakkasid läbisegi midagi karjuma. Tüdrukul hakkasid iseenesest pisarad mööda põski alla voolata, ta värises. Edasine juhtus liiga ruttu, et keegi oleks midagi aru saanud. Mitukümmend relvastatud politseinikku tungisid sisse. Röövlid ehmatasid, kõik inimesed paanitsesid. Kostsid lasud ja vajud kiljatused. Järgmisel hetkel langes poiss tuimalt maha. Üks röövlitest oli paanikahoos tüdrukut tulistanud, aga poiss hüppas kuuli ette. Tüdruk hakkas nutmaja vajus poisi ja verise keha peale. Ta raputas, hüüdis poissi nimepidi... Ei mingit elumärki. Tüdruk ei pannud enam ümbritsevat tähele. Ta soovis, et see oleks lihtsalt üks halb unenägu. Ja siis ta minestas...
Ärgates oli tüdruk haiglas, kõik sõbrad , tuttavad, sugulased ümber. Ta tahtis püsti tõusta ja
poisi juurde minna, kuid oli tõusmiseks liiga nõrk. Poiss oli kogu tema elu ja enam teda lihtsalt
pole. Poiss polnud kunagi öelnud talle, kui palju ta tüdrukut armastab, mitte kunagi. Sellest
hoolimata tüdruk teadis seda. Nad olid lahutamatud, kõik need koosveedetud päevad. Kõik oli nagu muinasjutus. Tüdruk ei oodanud sellist lõppu, ta ei oodanud üldse mingisugust lõppu. Kõik oli olnud liiga hea ja nüüd siis selline lõpp...
Paari päeva pärast sai tüdruk haiglast välja. Ta oli teada saanud, et tulevahetuses hukkus veel
kaks inimest. Kogu oma heasüdamlikkuses ei hoolinud ta sellest üldse. Ta oli vihane, et suri just
see, kes talle kõige kallim oli, mitte keegi teine. Poisi matustele ta ei läinud. Kogu selle valu
ja pisarate keskel oleks ta lihtsalt kokku vajunud. Talle polnud teiste kaastunnet ja haletsust
vaja, see ei aitaks nagunii. Ta ei tahtnud üldse midagi muud, kui ainult oma endist elu tagasi.
Sellest oli nädal möödas. Tüdruk külastas esmakordselt poisi hauda. Ta ei viinud lilli... Mitte
ühtegi lilleõit. Ta ei viinud mõtetuid lauseid. Ta viis oma tunded ja oma armastuse. Ta pani
hauale oma kaelaketi, mis tal enamvähem sünnist saadik kaelas oli. Väike kullast süda, mida ta on
endaga kaasas kandnud kõik need 16 aastat. Ta asetas selle hauale, kui märgiks oma armastusest.
Alles hämaras hakkas ta ära minema.
Ta ei öelnud sõnagi, sest nad ju mõistsid teineteist, nagu vanasti. Lahkudes ütles ta vaid
nägemiseni. Tüdruk teadis, et ei suuda ilma poisita elada, sel pole lihtsalt mõtet. Kohati tüdruk
vihkas teda. Miks poiss hüppas kuuli ette, mis polnud isegi temale määratud ? Miks ?
Terve öö sadas lund. Tüdruku käes oli veel poisi jope. Ta nuusutas seda. Sesama lõhn, nagu
midagi poleks teisiti. Aga on, palju on teisiti. Ta pani poisi jope selga ja hakkas minema. Ta ei
teadnud kuhu, ainuke soov oli kõigest sellest eemale saada.
Tuul. Väga kõva tuul oli selle kaheksa-kordse maja katusel. Ta kavatses hüpata. Ta ei suutnud
eemal olla oma elu mõttest, oma teisest poolest. Nad olid nagu üksteise jaoks loodud, kõik oli
nii imeline ja ta tahab seda tagasi. Keegi ei oleks temast aru saanud. Kõigil oli kahju, aga
tegelikult ei teadnud need teised midagi. Tüdruk mõtles neile, kes temast maha oleksid jäänud.
Ta ema, kes oli tüdrukule parima sõbranna eest. Hoolitsev isa ja maailma parim vanem vend.
Vanaema, kes küpsetas talle alati maitsvaid pannkooke küpsetas. Ja koer, kellega lapsepõlves nii
palju päevi sai koos veedetud.
Kõik need lõhnad, kogemused rõõmud ja mured, pisarad ja naeratused, millest ta ilma jääks. Ta
jääks väga paljust ilma, kuid see ei oleks võrreldav sellega, mida ta südames tundis. Ta ei
suudaks kunagi enam täisväärilist elu elada, mitte kunagi. Ta edasine elu oleks olnud ainult üks
kannatuste ja pisarate rada, ilma rõõmu ja naeruta. Sellisel elul ei oleks mõtet. Ta hakkas
hüppama. Ta ei hoolinud sellest, mida teised siis tunneksid, sest temal oleks parem kasutada
varuväljapääsuna enesetappu.See oleks olnud kõige kergem tee. Ta vaatas viimast korda tagasi,
justkui hüvastijätkuks viipas käega. Selline oligi siis lõpp. Kõik paremad ja halvemad asjad
jooksid tüdruku silme eest läbi. Nüüd, kohe, on see läbi, nüüd ja kohe... Ta sulges silmad ja...
Viimasel hetkel tuli tal silme ette poisi naeratav kuju. Naeratus, millega poiss alati tüdruku
otsa vaatas, kui ta teadis, et tal on õigus. See oli nii tõeline ja päris, nii reaalne. Tüdruk
sirutas käe, kuid poiss haihtus õhku. See oli kõigest viirastus, kuid ta teadis, mida see
tähendab. Poiss ei ohverdanud oma elu sellepärast, et tüdruk saaks kohe peale seda katuselt alla
hüpata. Ta tahtis, et tüdruk elaks edasi, tema eest ka.
Tüdruk pööras ringi ja läks tagasi. Ta kõndis sama teed pidi, mida mööda nad koos kümneid ja
kümneid kordi läbi jalutanud olid. Järsku ilmus tüdruku näole naeratus, Ta teadis, et kunagi
tuleb aeg, millal nad on jälle koos. Millal nad saavad vaikides käest kinni jalutada. Tuleb
lihstalt natuke oodata. Nende armastus on igavene, see ei kustu kunagi. Ja aastakümnete pärast,
kui nad kohtuvad, pole see ikka veel kustunud. Siis nad saavad jälle kokku, seekord igaveseks.
Tüdruk teadis, et ta peab tugev olema ja palju vaeva nägema, kuid tal oli, mille nimel
pingutada. Ehk poiss vaatab teda praegu sealt ülevalt ja naeratab. Tüdruk vaatas tähti täis
taevasse. Mööda ta põske voolas pisar, üksainus pisar, mille ta ruttu ära pühkis. Poiss elas
edasi ta südames, hinges ja mõtetes. Ja sel hetkel langes üks hästi hele täht. Tüdruk pigistas
oma silmad tugevasti kinni ja soovis...
surematu armastus
Kui täiuslik on väike lumehelves
Kui täiuslik on väike lumehelves,
kui kaunis on ka kõige väiksem õis.
Kui uskumatult õrn võib olla koidik
hetk enne päeva puhkemise tuld!
Kas mina siis ei suuda?
Ka sünge kaljurahn võib särada kui teemant,
kui valgus langeb õige nurga all.
Veel enam - teemant on vaid kübe tema kõrval.
Üks vihmapiisk võib olla ime ise,
nii tilluke ja nõiduslik,
kui päike oma kiiri temas nurrab.
Kas mina siis ei oska?
Maadligi tallatud ja püherdatud rohi
end sirgu ajab taas, kui kuri möödas.
Jääb haavast arm nii puul kui inimesel.
Just nõnda merevaigus tarretunud hetk
iidammu möödaläinud elust
On meie silmis hindamatu aare.
Kas mina siis ei või?
See valu, mida hinges kannan veelgi,
las olla toeks ja raamiks kirgastuse tõele,
mis pulbitseb ja tuksleb minu hinges,
Mis otsib väljapääsuks armastuse imet,
et õitseda.
Miks peaksin kartma valgust,
kui ainult nii saan ennast avada.
Miks peaksin vältima ja häbenema soojust,
kui igatsen ta järele nii väga.
Miks peaksin olema kui tuhahunnik nurgas,
kui mullegi on antud särada?
Kes hoolib minust, kui ma isegi ei hooli?
Lea Tabur 1995
Aja(stu) taju
Ahastus ahistab hinge,
Vaikus on veidralt valus.
Veres on tarretav pinge,
Midagi kammitseb jalus.
Miski on kildudeks saamas,
Keegi on näoli maas.
Kusagil ootavad haavad -
Kes need küll endale saab?
Jooksevad kokku kõik niidid.
Kes neid siin tõmbab, ei tea.
Ees on vaid välkuvad piigid.
Kuidas ma vastu pean?
Kuidas ma oskan olla
Nimetu, näotu, üks loll,
Keda ei maksa karta,
Keda ei arvesta toll.
Kuidas ma suudan olla
Söömata, joomata, kurt?
Kas visata rongi alla
Või olla libahunt?
Lea Tabur 1989
Subscribe to:
Comments (Atom)
